Triini blogi

Kurnatud ema: "Lapsed, laske mul ometi magada!"

Triini blogi 13.08.2017, 14:11

"Tunnistan ausalt, et olen kurnatud! Viimane kord sain normaalselt magada juunis, kui laps oli mu ema juures hoida. Vahepeal on olnud kõike muud kui normaalne ööuni! Kui ärkad nädalate viisi kell kolm öösel, sest laps kappab elamises ringi, siis ühel hetkel ärkad ka nendel öödel üles, kui laps magab kui nott."

Kui Piiga oli veel pisikene, siis magas ta kadestamisväärselt kaua. Okei, esimesed elukuud ärkas ta väga sageli, et süüa, aga hiljem magas nagu nott pikki tunde. Mingi hetk aga muutus kõik. Piiga oli natukene üle aasta vana, kui ta ei jäänud enam ise korralikult magama ja tuli olla tema juures, kuniks laps uinus. Seejärel sai ta tõstetud oma voodisse ja seal magas Piiga terve öö korralikult.

Ehmatav muutus - unepaanika

Lastehoidu minekuga puutusime esimest korda elus kokku unepaanikaga ja peale seda ei ole ta enam normaalselt maganud. On väheseid öid kuus, kus laps uinub rahulikult ja magab terve öö. Maksimaalselt kaks-kolm ööd kuus. Ülejäänuga on nii, et ta kas ei jää magama ja kui jääb kenasti magama, siis ärkab öösel kell kolm ning proovib mööda elamist ringi seigelda. Küll on tal janu, siis vaja pissile ja siis jälle juua ja siis süüa ja nii see trall kestab.

Selle 1,5 aasta jooksul proovisime erinevaid lähenemisi unekoolile. Nii igasuguseid karmimaid asju, kus lasime lapsel nutta kui ka seda sentimeeter haaval uksele lähemale nihkumist. Piiga ei ole ühegi asjaga normaalselt harjunud ja kuigi ta on nõus jääma oma voodisse pikali, siis ärkab ta üles ja askeldab oma toas ringi või keerab voodi teistpidi.

Unekooli?

Asi ei ole selles, et meil ei ole rutiini või ma ei annaks lapsele enne und piisavalt lähedust ja rahulikku aega. Meil on olnud kogu aeg sama rutiin. Vahel tuleb sisse mõni erand näiteks sel ajal, kui tal on nohu, sest siis teeme auru lisaks kõigile muudele tegevustele. Hoolimata rutiinist, mis on täiesti muutumatu püsinud, ei jää ta magama!

Ma olen mõelnud, et äkki on tal mingi aine puudus, mis takistab tal normaalselt uinumast. Ei ole ju normaalne, et last tuleb 175x voodisse viia ja siis kui ta ka lõpuks voodis rahulikuks jääb, on juba südaöö ning hommikul kell seitse on äratus, et lasteaeda minna. Ma ei anna talle enne und midagi sellist süüa, mis võiks kuidagi last stimuleerida või anda energiat. Pigem on õhtune menüü selline, mis peaks head und soosima või vähemalt nii väidetakse nendes artiklites, millest soovitused noppinud olen. Ka ei lase ma tal enne und meeletult juua. Mõistuse piires vaid, sest kui lapsel tekib uinudes pissihäda, siis tuleb kogu uinumise protsessi justkui uuesti alustada.

Mis ometi aitaks?

Ka ei ole ma välja vahetanud tema kaisusid või muid lemmikuid. Suur muudatus oli see, kui ostsime oma korteri ning ta sai oma toa. Samas magas ta meie juures magamistoas peale kolimist veel päris mitu head kuud, enne kui hakkasime teda tema enda tuppa harjutama ja harjutamise protsess kestis samuti mitu head kuud. Ei olnud nii, et oleksime sekundi pealt kolinud uude keskkonda ja siis lapse eraldanud omaette tuppa ja lasknud teda seal hingetuks karjuda. Kõik toimus tibusammudel ja lapse heaolu silmas pidades.

Sellest hoolimata on see unesaaga siiani nii aktuaalne meil, et ma siiralt soovin, et lapsel võiks mingi stand-by nupp olla. Ma olen vahel õhtuti peale tööd nii väsinud, et tahaks kohe ise voodisse pugeda, aga ma ei taha minna oma voodisse koos Piigaga, sest sama hästi võiksin ma ööläbi linnas ringi jalutada. Piiga sipleb läbi une kohutavalt ja tema transportimine öösel ei tule kõne alla, sest ta ärkab sekundiga ja siis peab terve maja seda kisa kuulama.

Olen isegi proovinud teda nimme väsitada, et äkki uinub siis paremini. Jooksen tal kõrval samal ajal kui ta jooksurattaga mu juures tiirutab ja isegi võtsin roosa kvartsi kivikesed kasutusele, mida laen pea iga kuu. Mitte mingi asi ei ole muutunud uinumist või magamist siiani paremaks! Mõni sõbranna on lohutanud, et nende lapsed on hakanud magajateks lapse neljaseks saades. Seega tuleb mul vaid üheksa kuud veel unetust taluda.

Minu nimi on Triin (31): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (32) ja Piiga (3a), lisaks neile veel deegud, kassid Caesar ja George. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.