Uudised

Merle Liivak: „Kui panime oma pisipojale nimeks Kõu, hoidsin hinge kinni, et kust nüüd kõmama hakkab.“

Merle Liivak 09.09.2017, 21:47

Neid ridu kirjutades mõtlen neile isadele ja emadele, kes jagavad sotsiaalmeedias omapäraseid laste nimesid, naeravad nende üle ja hoiatavad nimeleksikoni peavoolust kõrvale astuvaid vanemaid koolikiusu eest. 

Neli ja pool aastat tagasi istusime kena ametnikuproua vastas laua taga, minul beebike süles. Lükkasime täidetud väljadega ankeedi tema poole. Proua libistas silmad üle me tütrele pandud nime – Lumi – ja suunas siis pilgu aegluubis õue...

Suurest aknast paistsid päikesest heiklevad lumehanged. Vaikus. Vaikus. Mul jooksid külmavärinud üle selja. Ta on vist läbinisti lummatud! Ja siis ta küsis: “Kas te olete kindlad, et soovite sellist nime panna?”

Varsti kompas üks vastne ema: “Tahaks ka oma tütrele Lumi nimeks panna. Aga kuidas sugulased vastu võtsid?” Hõimlaste reaktsioon pakkus kinnitust, et nimi on osutunud ootamatult pungiks. “Kui sünniks sügisel, kas siis paneksite Pori?” oli lõbu laialt.

Kui panime oma pisipojale nimeks Kõu, hoidsin hinge kinni, et kust nüüd kõmama hakkab. 

Toimetas Kerttu Jänese 

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse