Nurisünnitus | Lapseootel

Talumatu valu: „Süda ütles, et ma ei suuda oma pisikesest tütrekesest, kellele olin nii palju mõelnud, loobuda. Mõistus aga küsis, kas olen valmis üles kasvatama raske puudega lapse?“

Kadi Saar 10.09.2017, 22:04

"Ühel päeval on kõik nii ilus ja igatsed oma oodatud last ning teisel päeval variseb kõik kokku, mitte midagi ei ole enam..." 

“On hetki ja päevi, kus ma olen ikka veel lohutamatu, justkui oleks see kõik eile juhtunud,” tunnistab Kerli (29). “Püüan oma mõtteid välja öelda, oma tunnetest rääkida. Tajun, et kui mõnda mõtet liiga pikalt enda sees hoian, muutub see suureks ja talumatuks.”

Kerli rasedus kulges hästi, kuid teadmata põhjusel vallandusid loote­veed juba 22. rasedusnädalal. Nii varases staadiumis ei ole laps veel valmis sündima, tema võimalused ellu jääda on väga väikesed.

Allkiri abordiks

“See meeletu kurbus ja tunne, et pead otsustama, kuid pea ja süda ei taha ühte ja sama... Minu süda ütles, et ma ei suuda oma lapsest loobuda, oma pisikesest tütrekesest, kellele olin nii palju mõelnud ja kellest nii palju unistanud,” kirjeldab Kerli. “Ja siis küsis mõistus, kas ma oleksin valmis üles kasvatama ilmselt raske erivajadusega last? Olime elukaaslasega sama meelt. See ei tähenda, et meil kuidagi kergem oli või vähem valusam. See oli meie otsus. Kui laps ei saa küpseda loomu­likus keskkonnas, ei ole me valmis vastu võtma nii suure enneaegsusega kaasnevaid terviseriske.”

Kerli allkirjastas dokumendi, milles kinnitas, et on nõus abordiga meditsiinilistel põhjustel. Emaka kokkutõmbeid esile kutsuv tablett algatas valud ning mitme tunni möödudes ka pressid. “Lõpuks ta sündis, kõigepealt tuli keha ja teise pressiga pea. Korraga oli nii kerge, polnud enam valusid. Ja teisalt nii raske – sest polnud enam teda.” Koos elukaaslasega otsustati, et neile on kergem, kui nad last ei näe ja teda ei mata. “Meil on väike karbike, kus on ultrahelipildid ja kõik tütre asjad ning minu jaoks on see samaväärne.”

Miks meid karistati?

Haiglast koju jõudes algas Kerli jaoks elu pärast... “Kõik oli nii tühi. Kodu oli tühi, mu süda ja pea olid tühjad. Ei ole last, ei ole rasedust, ei ole unistusi.”

Kerli peas karjusid kümned küsimused, millele vastuseid polnud. “Mida ma valesti tegin või mida tegemata jätsin? Miks see meiega juhtus, miks meid karistatakse ja mille eest? Kuidas siit edasi minna? Mu süda tahtis lihtsalt kerra tõmmata, ma ei tahtnud mitte millelegi mõelda, mitte midagi tunda. Mõistus ütles, et pean endale tegevust leidma, pean leidma endas tugevust, et leinata.”

Toimetas Kerttu Jänese

Loe värskest numbrist, kuidas tulla toime raseduse katkemisega, ela kaasa erinevate naiste lugudele või saa neist tuge... 

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse