Blogid

Väsinud ja kurb: „Mees tegeleb lastega minimaalselt!“

Blogi 17.09.2017, 22:18

Mind kohutavalt häirib, et mees võtab laste kasvatamisel osa minimaalselt. Nädalaid ja nädalaid ei tee ta midagi ei ühe ega teise poisiga.

Siis järsku torkab pähe: numbreid oleks vaja vanemaga õppida, tähti, kella, ujumist… Ja siis mulle: pane kohe kirja, hakake tegelema. Nii et tema roll on siis ideed genereerida? Mul on veits keeruline imik süles mingeid tähte-numbreid-kella õpetada. Ei, ma saan, aga… minu kodu on nädalate kaupa koristamata, söök ei ole valmis, sest ma teen eelkooli tööd, olles samal ajal ema imikule. Teate, mis sellise õpetuse tulemus on? Null.

Ma täitsa huvi pärast tahtsin oma päevakava kirja panna.

06.30-07.30 Äratus

07.30-8.00 Riiete vahetamine, väiksemale süüa andmine

8.00-9.00 Hommikusöögi valmistamine kõigile (juhul kui väiksem on nõus pool tunnikest omaette olla, kui mitte siis…)

või pigem 11.00 Hommikusöögi valmistamine – tavaliselt läheb ikka sedasi, väiksem magab siis pool tundi

12.00 Jalutama või poodi, väiksem magab tund-poolteist

14.00 Lõuna valmistamine, jooksen suuremale järgi, et ta midagigi sööks, väiksemale süüa toppida on võimatu

15.00 Väsinud, väiksem magab 10 minutit, suurem tambib jalgadega vastu põrandat ja karjub “Ma ei ole su sõber” … juba sajandat korda

16.00 Hakkan vaimselt valmistuma õhtusöögi tegemiseks, viskan musta pesu pesumasinasse, mustad nõud nõudekasse, tõmban lapiga kõik väga mustad kohad üle, kui jõuan – siis tolmuimejaga kiirelt üle. Tolmuimeja peaaegu igapäevaselt, sest igapäevaselt kukub põrandale tohutu hulk sodi, mis tohutult häirib mind kõndimast. Viskan pestud pesu kuivama. Vahepeal möödus tund.

17.00 Püüan raamatupidajale arveid saata – oma ettevõttega tegeleda – samal ajal väiksemat kiigutades ja suuremaga mingit automängu mängimas.

18.00 Õhtusöök. Mees tuleb koju kuri kui vanakurat, väsinud, tahab vaikust ja rahu, aga … Väiksem pistab “laulma”, st talle meeldib kõva häälega häälitseda. Seda tasub kuulata, kirjeldada on võimatu. Aga vaikusest pole meie majas aimugi.

19.00 Suurem avaldab soovi minna issiga jalgrattaga sõitma. Minge, palun! Väiksem magab 10min.

20.00 Hakkan sättima ööuneks – lutipudelid puhtaks, vesi soojaks ja termosesse, kogu kraam meie magamistuppa, siis väiksem ka sinna, riided vahetama, mähkmeid, sööma ja tuttu. Kogu tegevus võtab 1-1,5 tundi

22.00 Tahaks veel oma asju teha, aga …silmad vajuvad kinni …

06.30-07.30 Äratus!

Ja nii edasi. Ma pole pooli asju kirjagi pannud.

Siis hakkab mees mulle peapesu tegema, et ma võiksin ju seda teha ja sinna minna ja seda ka veel ja üleüldse, ma ju ei tee mitte midagi, miks ma kuri ometi olen?

Mees on nüüd kolm päeva kodus olnud. Teate, mida ta kodus tegi kogu see aeg? Istus arvuti taga. Korra tegi õhtusööki. Eile. Siis kui ma juba peale käisin, et hoia väiksemat, ma teen ise või siis mina hoian teda, sa tee süüa, sest no kurat, kell on 7 õhtul, kõhud kõigil ammu tühjad. Kuna sa veel sööd, öösel? Ja täna hommikul palusin hommikusööki teha, sest panin raamatupidaja jaoks asjad kokku, et KM deklareerimise hakata ette valmistama ja kell oli juba 11, suurem pole söönud midagi peale mandariinide!!! Vabandust, mul lihtsalt pole enam sõnu.