Blogid

Ema: „Armastan oma lapsi tohutult, aga nad suudavad mind viimse piirini viia.“

Meriliinu 17.09.2017, 22:18

Ma ei usu, et on olemas ema, kellel poleks lained vahel peakohal kokku löönud. Mõned lihtsalt varjavad seda paremini kui teised. Ideaalset ema ei ole olemas, meil kõigil on vahel mured ja stress.

Täiesti ausalt - ma armastan oma lapsi tohutult, aga nad suudavad mind vahel nii viimase piirini viia, et ma pakiks oma 7 asja ja põgeneks esimese lennukiga ükskõik kuhu. Ilmselt saaksin muidugi juba poole pakkimise pealt aru, et tegelikult ei lähe ma kuhugi.

Seekord tahtsin kirjutada emadusest ja seda kuidas kõige kallimad ja armsamad lapsed suudavad meid lihtsalt hulluks ajada. Mõned kuud tagasi avastasin enda jaoks kaks imelist ema. Esimene on Kristina Kuzmic. Põhiliselt räägibki ta emadusest ja perenaise elust nii nagu see TEGELIKULT on.

Maja on segamini

Teine teema on siis laste kõrvalt kodu korras hoidmine, söögitegemine jne. Ütlen täiesti ausalt - mu maja on koguaeg segamini ja see ajab mind nii närvi, aga kui lapsed magavad ja mul on unetu öö seljataga või ma pole peale laste jääkide ja šokolaadi midagi söönud, siis mind absoluutselt ei huvita see musta pesu hunnik või tolmurullid. Ma tahan ka magada või rahus süüa. Kristina ühes oma videos räägibki prioriteetidest. Mida on lastel rohkem vaja, kas korras elamist või rahulikku, rõõmsat ja naerusuist emmet? 

Teine superema, kes räägib kõik ausalt ära on Tova Leigh. Alles hiljuti laivi tehes rääkis ta, kui hulluks ta lapsed ta ajavad ja et tal oli korraks selline tunne, et hüppaks vabatahtlikult bussi ette.

Kõik emad, kaasa arvatud mina, tahame ju olla parimad ja näidata kõigile, kuidas me saame kõigega üksi hakkama ja kuidas meie lapsed on kukupaid ja kuidas meie ise oleme rahulikud, puhanud ja õnnelikud. Võin enda pealt tuua paar näidet, millal olen tundnud, et teen midagi valesti ja olen hullumise äärel.

Tõstsin häält

Ma mäletan, kui Klaudia oli u ühekuune ja ta ei maganud üldse. Ma istusin temaga terved ööd üleval ja magama saime heal juhul siis, kui mees hakkas tööle minema. Ühel päeval olin ma mega väsinud ja seda oli ka Klaudia, aga magamise asemel otsustasin ta nutta. Ta oli oma voodis ja ma lihtsalt tõstsin häält ja nutt kurgus ütlesin: “No miks sa ei või magada, ma ju ei jaksa enam.” Selle peale naeratas ta mulle ja kilkas rõõmsalt. Tundsin, et olen maailma kõige halvem ema, et oma ühekuuse lapse peale häält tõstsin, nutsin peatäie ära ja jäime siis kaisus koos magama.

Paar nädalat tagasi, kui Klaudia esimest või teist päeva lasteaias oli ja mees tööl, läksin ma koos Ukuga magama. Jõudsin umbes 5 minutit pikali olla, kui hakkasid süümekad tekkima. Ma olin terve juulikuu rääkinud, kuidas ma maja ja kapid enne sügist korralikult ära koristan, kohe, kui Klaudia lasteaias on. Nii ma seal voodis siis ketrasin, et laste riided tuleks ära sorteerida, kraanikauss on musti nõusid täis, pesumasin just lõpetas, tolmuimejaga pole ammu tõmmanud, süüa peaks varsti tegema hakkama jne.

Iga uue mõttega tundsin ma ennast aina halvemini, et seal voodis olin. Saatsin siis mehele sõnumi ja ütlesin, et ma ei kavatse täna midagi teha ja jään Ukuga magama. Toomas viskas mulle vastu pöidla (OK!) ja ma jäin magama. Kapid jäid küll koristamata, aga söögi sain hiljem tehtud ja nipet-näpet koristatud ka.

Ma tunnen tihti, et olengi ainult koristaja, kokk ja lapsehoidja. Kõik targad raamatud ja inimesed räägivad, et laste kõrvalt ei tohi ennast ära unustada jne. No hetkel on mu elus võrrand, mida ma ei oska kuidagi paika panna. Seal on Klaudia, kelle kõne vajab lisatähelepanu; Uku kes vajab abi roomamise ja maailma avastamisega; kodu, mis vajab koristamist ja kokkamist; mees tahab tähelepanu – ja siis peaksin ma veel kuhugi siia vahele ka ennast panema. 100% ideaalselt võimalust ei ole olemas, vähemalt mitte enne, kui ööpäeva tunde juurde ei tule ja une vastu midagi mõjuvat leiutatakse.

Loe ka https://meriliinu.wordpress.com