Uudised

Mihkel Raud: „Minu lapsi ei näi teistsugusus huvitavat, häirimisest rääkimata.“

Mihkel Raud 08.10.2017, 22:11

"Vean oma lapsed ka kõige lühematele tööreisidele kaasa ning alati viivad need mu kohtadesse, kus on nii tumedanahalisi kui ka homoseksuaale. Ehk siis sinna, kus elavad inimesed. Aga minu lapsi ei näi nende teistsugusus huvitavat, häirimisest rääkimata," kirjutab Mihkle Raud ajakirjas Pere ja Kodu

Ma tean ju küll, et lapsed kõige kohta “miks?” armastavad küsida. Minugi omad küsivad. Minu lapsi huvitab iga asi. Välja arvatud see, miks on osa inimesi neegrid ja miks on Susannal kaks ema?

Miks kipume me täiskasva­nuna arvama, et meil on ilmtingimata vaja lastele seletada asju, mis on sama iseenesestmõistetavad kui see, et puud kevadel lehte lähevad? Väga lihtne: sest meile on vaja seda seletada. Sest meie meelest ei ole teatud asjad iseenesestmõiste­tavad. Sest meid häirib, kui aastaid ühtemoodi tõlgitsetud nähtusi ühtäkki teistmoodi tõlgitsema hakatakse.

Me teeme lapsed vastutavaks segaduste eest iseendas. Me kasutame oma lapsi alibina kõhkluste väljendamiseks, mida pole “ilus” ega “poliitiliselt korrektne” oma näo ja nimega väljendada. Me teeme lastest inimkilbi, mille taha on mugav oma eba­mugavaid küsimusi peita. 

Toimetas Kerttu Jänese

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse