Blogid

"Aitäh lapse isa, et sa minema kõndisid. Avastasin tänu sellele enda."

Linda Maiste 14.01.2018, 21:25

Mu lapse isa ei mõistnud, mida tähendab olla lapsega kodus, olla kodune. Ma arvan, et enamus mehed ei mõista seda. Ma polnud mitte kunagi piisavalt hea. Kui ma kodus olin päev läbi, miks siis polnud kõik ideaalselt korras?

Miks on nõud pesemata? Tema ei näinud seda, mida tegin mina päev läbi. Olla beebiga on ulme väsitav. Sa ei maga öösiti, sa ei maga üldse. Sa muudkui teed ja askeldad ja möllad nende mähkmetega. Teed süüa, laps muudkui karjub. Küll on kõht tühi, küll on gaasivalud, küll tulevad hambad, küll on lihtsalt tähelepanu vaja.

Sa oled terve päev nutu ja kisa käes. See on okei, kuna lisaks sellele lärmile ning magamatusele on sul laps, kes on sinu oma. Laps, kes laliseb, kes naeratab sulle. Laps, kes annab elule täiesti uue tähenduse juurde. Laps, kes on väike sina, mis on muidugi hirmuäratav, kuid samas ka lahe. Olla kodune ema ei ole lihtne, ausalt ei ole. Olla ema on sitaks raske, nii vaimselt, kui ka füüsiliselt. Kallid mehed, olla ema on olla superwoman. Olla ema on kõige raskem töö üldse. Olla ema on luua inimene. Usu mind, see on raskem, kui mis iganes teine töö. Su lapse ema väärib aplausi! Katsu sa ainult teda maha teha!

Igal juhul ta ei näinud ega näe tegelikult siiani, mida kõike ma olen teinud meie lapse heaks.

Emaks olemine polnud piisav, mitte midagi polnud piisav

Seega otsustasin, et ma tõestan talle, et ma olen piisav ja suudan kõike. Ta on peakokk ning see on suur saavutus tema vanuse kohta. Ta saavutas selle kohe peale kooli. Ta ongi imeline kokk, kuid ka mina olen imeline.

Mul oli null töökogemust ning põhiharidus, kui ma pidin esimest korda omale töö leidma. Lisaks sain käia tööl kaheksast viieni, kuna laps oli sellel ajal lasteaias. Meil ei olnud ega ole siiani sellist asja nagu nädal minuga ja nädal temaga või nädala sees minuga, nädalavahetusel temaga, nii nagu teistel lahutataud vanematel. Muidugi on ka variante, kus isa pole üldse lapse elus, seega ma ei nurise. Vähemalt ma tean, et ta armastab oma last.

Mina sain igal juhul käia tööl, kui laps oli lasteaias. Imekombel leidsin sellise töö, kuigi oli mul null kogemust. Mind võeti vastu ning mind koolitati välja. Palk oli väikene, kuid sellised ju algused ongi. Ma olin alguses kohutav teenindaja. Ma olin küll sõbralik, aga ma olin nii ebakindel ning kahtlesin kõiges. Kuid ma arenesin kiirelt ning saatuse tõttu olin juba poole aasta pärast vahetusevanem. Umbes aastake olin vahetusevanem ning edasi sain juba uuelt kohalt pakkumise olla restorani teenindusjuht. Seega ma jõudsin kõige selleni lapse kõrvalt. Ma jõudsin samale kohale, kus oli mu baby daddy. Minu jaoks oli see nii suur saavutus. Tema oli köögijuht ning mina olin saalijuht.

Ma tapsin ennast selle nimel. Soov tõestada, et ma suudan olla nii ema, kui ka karjääri teha oli nii tugev. Ma pingutasin kõvasti üle, et ta oleks lõpuks ometi uhke mu üle. Ma lootsin, et siis ta lõpuks näeb, et ma ka suudan midagi, et ma ka oskan midagi. Kui me olime koos, ma tundsin, et ma ei osanud midagi. Ma olin mõttetu. Olla kodune ema oli olla mitte keegi. Ma tundsin kogu aeg, kuidas ma polnud piisavalt hea.

Ma sain hakkama sellega, et ma tõestasin talle, et ma ka suudan. Ma suudan seda kõike, mida suutis tema täieliku vabadusega. Ma suutsin seda lapse kõrvalt. Kuid mis hinna eest? Ma ei osanud puhata ning oma vaba aega kulutasin vaid oma elu eest põgenemisele. Elu, mille olin omale loonud, et tõestada kellegile teisele midagi, mitte endale. Täiesti tobe on mõelda, et isegi lahku minnes elasin temale. Ma ei armastanud teda enam ammu, kuid ma soovisin kogu südamest, et ka tema näeks, et ma olen midagi väärt. Ma olen tugev ning ma saan hakkama. 

Ma sain tema käest kätte selle lause, et ta on uhke minu üle

Lõpuks ometi ma kuulsin seda. Kas nüüd sain viimaks omale selle rahu, mida ootasin? Ei saanud. See ei andnud mulle mitte midagi. Seega ma saavutasin oma elus midagi kellegi teise jaoks, mis tegelikult ei toonud mulle õnne. Ega talle. Tema ei palunud mul midagi saavutada. Ta ju isegi mitte ei näinud, kuidas ma vaeva nägin.

Sa ei pea mitte midagi mitte kellegile tõestama. Jäta see meelde! Ma arvasin, et kui ta on uhke inimese üle, kes minust oli saanud, saan üle sellest, et ma ei kõlbanud talle. Miks ma, aga ei kõlbanud talle oli sellepärast, et ma ei kõlbanud endale. Ma elasin temale, mitte endale. Mul polnud õrna aimu ka, kes mina olen. Mul oli Lisanna ja mul oli tema. Kus olin mina? Mind polnudki. Seega, kui ta minema kõndis oli see nii suur šokk. Mul polnud reaalselt õrna aimu ka, kes mina olen. Kui mu baby daddy tuli mu ellu olin ma üks suur segadus. Ma olin hullumeelne teismeline. Tema tuli ja rahustas mu maha, lisaks jäin ma Lisannat ootama ning see muutis minu jaoks kõik. Järsku oli mu elul mõte. Mul oli mees ja laps, kellele elada. Nad olid minu elu.

See päev, kui ta minema kõndis, muutus kogu mu elu. Mul on nii kuradima hea meel, et niimoodi läks. See on olnud kõige raskem kogemus mu elus üldse. Kuid see, kes on minust saanud täna, see olen mina elamas endale. Tõestamaks mitte kellegile midagi vaid lihtsalt elamas enda elu ise. Lõpuks ometi on mu elus tõeline armastus, siiras ning tingimusteteta armastus – armastus enda vastu. See on kõige kaunim armatuse lugu üldse. See on vabaduse tunne. Tunne, et mida iganes ma teen on hea. Sa hoiad neid, keda sa armastad. Ära kaota ennast hoolitsedes teiste eest!

Seega, aitäh baby daddy, et sa minema kõndisid. Ma avastasin tänu sellele enda ning ma südamest loodan, et ühel päeval me avastame sõprussuhte ning suudame olla eraldi, kuid koos head lapsevanemad Lisannale. Sa ei ole minu eluarmastus ning mina pole sinu oma, kuid me tegime maailma kõige imelisema lapse. Aitäh sulle Lisanna eest!

Teisi lahedaid ja mõtlemapanevaid postitusi saad edasi lugeda Linda blogist siit: lindamaiste.wordpress.com